Aut sidekriips Saider.

Sündis kord üks pisike tüdruk.Tal olid suured sinised silmad ja mustad kiharad.Ta oli kohutavalt armas,kuni suureks kasvas.Temaga juhtus palju pisikesi äpardusi ja õnnetusi,kuid need ei peatanud teda.Ta lõi endale oma kujutletava maailma,kus elas tema,ta ema ja koerad.Väiksest peale oli ta juba väga mõistev ja hooliv.Tema isa - jättis tüdruku juba kahe aastaselt maha.Tüdruk igatses teda kohutavalt,kuid ajapikku lihtsalt ta isa kadus tema enda maailmast.Kasvamisega muutus tüdruk iseseisvaks.Ta tahtis kõikke ise teha.Ta käis tihti oma ainsa tõelise vanaema juures,tegelikult küll vana-vanaema.Tüdruk armastas teda tohutult,kuid vanaema(nii ta teda kutsus) vananes kiiresti,ning ei saanud enam külas käia.Tüdruk sirgus aina suuremaks ja hakkas ise vanaema külastama.Kuni ühel hetkel helises telefon.See oli tüdruku ema,kes teisel pool nuttis.Tüdruk oli mures,ta ei teadnud mis toimub,ta ei teadnud,mida edasi teha,ta ei teadnud,mis oli juhtunud et Ema niiviisi nutab.Siis kuulis ta '' Vanaema on surnud ''.Tüdruk ei suutnud seda uskuda.Ta ei teadnud mida teha,ta isegi ei nutnud siis.Päevad möödusid ja tüdruk läks kõikkide lähisugulastega matustele.Ta arvas , et on tugev ja iseseisev ,kui ei.Ta eksis.Ta nuttis,nuttis päeva ja ka öö.Ta oli omadega täiesti läbi.Vanaema tähendas tema elus kõikke.Tema lähedus,lõhn olid kõik,mida tüdruk vajas.Tüdruk sirgus kolmeteist ja poole aastaseks.Sel hetkel saabus üks päev,kus türduk märkas tänaval kõndimas üht poissi.Ta mõtles poisist terve päeva,ja järgmise ja ka ülejärgmise.Saabus aeg,mil nad kaks suhtlema hakkasid,ning varsti,leidsid nad teineteist,armusid ning hakkasid koos olema.See oli tüdruku jaoks parim aeg elus.Ta arvas,et on oma elus leidnud selle ainsa tõelise õnne.See oligi nii,vähemalt aasta ja natuke peale.Kui saabus õhtu , mil poiss teatas,et ei taha olla nii.Tüdruk oli šokis,ta ei söönud,ei joonud.Ta aina nuttis,sest oli kaotanud enda arvates oma tõelise õnne ja armastuse.Ta elas selle üle.Poole aasta pärast saabud päev,mil ta kohtas ühte toredat poissi.Ta südames süttis mingi pisike tuluke,kui ta arvas,et tal pole lootustki selle poisiga lähemalt tuttavaks saada.Kuid ei,õnn oli tüdruku poolel.Nüüd , on kätte jõudnud aeg,mil tüdruk on leidnud oma õnne.See on parem , kui ükski teine asi siin ilmas,see tähendab temajaoks kõikke.Ta süda,pole eales nii soe olnud,kui on seda praegu.See on midagi kirjeldamatut,mis tema sees toimub.Miski ei suuda neid kahte lahutada,vähemalt mitte nii pea.Nad on väga õnnelikud.


(L)